Minu kirjutamisvõistlus.
Teema: sõda.
Reeglid: vähemalt 5 rida, midagi õutsad, osalevad ainult 5 inimest.
Aeg:16.02-24.02 (iga kolme päeva tagant uued laused).
Hindamine: parima juttu jätku valib teine klass.
Auhind: 2 parimat saavad viied ja diblomi ja tahvlit sokolaadi.
posted by Stefani ajaveeb @ 11:07 PM
9 comments
9 Comments:
Ma tahan osaleda. EDGARRRRRRRRRRRRR
Soovin osaleda sinu kirjutamis...
Kerstin
osalen
janek
mina ka! mina ka! tahan osalda sinu kirjutamisvõistlusel! ;)
Pimedus oli laskunud lahinguväljale ja sõdurid olid väsinud lahingust. Raske oli silmi lahti hoida ja tähelepanelik olla. Paljud mehed olid kaevikuserval tukkuma jäänud ja ei märganud, et midagi ohtlikku oli liikumas nende poole. Kolmemeheline rühm oli end hambuni relvastanud ja üritas jõuda vaenlase peakorterini. Ees oli miiniväli.
õpetaja Ingrid
Oli ilus päikseline kevadpäev sõjapataljonis. Ühel hetkel teatati mõndadele sõduritele, et nad peavad minema sõtta, Iraaki. Nende hulgas, kes sinna pidid minema oli ka üks noor 19-aastane poiss. Tema nimi oli Kristo. Tema ning teised tublimad läksid oma kotte kokku pakkima, nad võtsid kaaasa ainult need asjad, mida neil vaja oli. Neile saadeti järele üks eralennuk, mis nad sinna viis.
Oli kord pakane, aga lund ei olnud maas. Prantslased, venelased ja ameeriklased voitlesid. Ameeriklastel olid parimad relvad. Prantslastel parimad kaitsekilbid terve keha peal. Venelastel, agas suured ja tugevad tankid. Surid koik, aga jai uks prantslane, uks ameeriklane ja uks venelane, ning presidendid. Nad vaidlesid ja vaidlesid konfilkteerisid ja konflikteerisi ja lopuks leidsid nad kompromissi, mis sobiks neile koikidele. Nimelt nad otsustasid teistest riikidest votta arste ja ravida koik surnud ara. Neid oli ule miljoni. Arste oli kah palju. Neil kulus peaaegu kolm aastat osad pandi isegi keldrisse, sest et nad hakkasid madanem. Aga kujutate ette nad ravisid koiki ara. Nad ei tahtnud enam sellist asja ja jaid sopradeks, kuni oma elu lopuni.
Oli pühapäeva õhtu ja õudne talvine ilm. Kui peaaegu terve pataljon magas. Pidi veerand neist vahti pidama, et keegi võõras ja paha inimene nende territooriumile ei pääseks. Ühel öösel juhtus nii, et valvurid olid juba nii väsinud, et isegi ei kuulnud, et keegi oli nende territooriumile pääsenud. See võõras inimene pääses komandööri tuppa ja jättis seal kirja, et esmaspäeva hommikul olge valmis, et me tuleme võõraste inimestega teie territooriumile...
ok ma siis jätkan täna oma juttu ;)
Kui nad kohale jõudsid oli sõda ammu alanud, igal pool tulistati ja pommitati. Lõhkesid pommid ja muud lõhkeained. Kristo jooksis koos teiste meestega nende varjualusesse. See maja oli pommikindel, nad võisid seal rahulikult olla. Nad panid oma plaani kokku ja läksid välja, nad nägid, et väljas ei olnud mitte ühtegi vaenlast ega sõdurit. Nad jalutasid natukene ringi, kui järsku tulid välja helikoperid ja sõdurid, nad avasid tule. Kristo jooksis mine ma aga sai ikkagi pihta. Kuul tabas teda otse rinda, peaaegu südamesse. Tal oli väga valus, mõned nende pataljoni mehed viisid nad varjualusesse, kus oli arst ja tal kuuli välja võttis.
Post a Comment
<< Home